uusmeremaamaoor nõu moor

Eile oli meil külalisesineja Maoori arengu Ministeeriumist Uus-Meremaalt. Ta rääkis maooride haridusest, rahvuslikest poliitikatest maooride olukorra parandamiseks ja kuidas nende staatus viimase kolmekümne aasta jooksiul on muutunud marginaalsetest vaestest pruunidest inimestest ühiskonna ja selle ajaloo oluliseks osaks, kelle kultuuri väärtustatakse, igatpidi toetatakse ja mille üle iga uusmeremaalane uhke on.Ilus lugu pluss uued poliitikad, mis vaatavad maoore mitte puudulikkuse perspektiivist (maooride statistilised näitajad on madalamad kui valgetel)vaid sellest, mida nad on saavutanud ja mida neil ühiskonnale anda on. Ja et maooripoliitikat peaksid tegema maoorid.

Huvitavaks tegi diskusiooni see, et Ungarisse oli esineja kutsutud andmaks positiivseid nõuandeid, kuidas mustlasi paremini integreerida. Vaesed mustlased küsisid, et kuidas ikka nii, et uusmeremaal on 20 maoori raadiojaama ja teil on nii hea, aga Ungari mustlased on äärmiselt vaesed, äärmiselt marginaliseeritud, väga vähese sõnaõigusega neid endid puudutavates küsimustes, minu meelest põhiliselt haridusest depriveerituse tõttu.

Maooritshikk ütles, et initsiatiiv peab tulema nii mustlastelt endilt kui valituselt, et olukorda muuta. Aga undari mustlased on koledal kombel stigmatiseeritud grupp, ungarlased ei arva neist hästi ja tüüpidel puudub võime ise midagi teha, sest nende lapsed saadetakse tausta tõttu õpiraskustega laste erikooli ja katsu siis sealt ülikooli saada või omandada oskusi luua mingi mõtestatud vastupanuliikumine.

Et ma ka ei tea - et midagi muutuks, peaks muutuma selle ühiskonna suhtumine oma vähemusse, iga uusmeremaalane on maooride üle väga uhke, kõik kannavad maoori sümboleid (nagu Clinti kaelaehe) ja riik hoolib. Siin seda mustlaste puhul ei ole ja ma ei tea täpselt, kuidas halvustavat suhtumist muutma hakata. Vähemalt minu ülikoolis on eraldi mustlasstipp, nii et vähemalt erasektor pisut hoolib. Vähemalt üks rikas ungarlane hoolib.